Müügikoolitus Sovjetistanist

NB! Foto on tehisintellekti poolt genereeritud illustreeriv hetk Urguti müügigurust ja kohalikust olustikust.

Urguti Bazaar

26. juulil 2026 võtsime suuna Samarkandist Urguti linna, eesmärgiga külastada Usbekistani legendaarset ja suurimat turgu – Urguti bazaari. Koha ajalugu on väärikas, ulatudes sajandite taha, mil sellest kujunes ühe Siiditee haruteel oleva linnana oluline kaupmeeste kohtumispaik. Meie peamine soovi oli külastada hiiglasliku bazaari seda sektsiooni, kus müüakse antiiki ja käsitöömeistrite toodangut. Sohver tundis bazaari hästi ja sõidutas meid otsejoones parklasse, mis oli meie huviorbiidis oleva ala taga.

Tübeteika jahil

Minu enda soov oli osta endale me ööbimiskohas nähtud Tadžikistani stiilis värvika tikandmustriga tübeteika. Olgu selguse mõttes mainitud, et tübeteikade variante on Kesk-Aasia riikides ilmselt sadu, kui mitte tuhandeid. Erinevused väljenduvad nii värvides, mustrites, sümbolites, kui ka vormides – igal piirkonnal omad. Mind huvitas konkreetselt just üks kindla tikandmustriga peakate. Tegin sellest “isendist” kindluse mõttes telefoniga ka pildi, et ise segamini ei ajaks ja kaupmehed teaksid, mida otsida. .

Müügikoolituse algus

Bazaari käsitöö müüjate alasse jõudes sai meil esimesena nööbist kinni üks vanem härrasmees, kelle müügiboks rivis esimene oli. Tiris mind oma “kaubamajja” sisse ja kukkus kohe tikandlinikuid, vaipu ja muud pakkuma. Selgitasin talle, et mind huvitab tübeteika, mida tal mõned variandid ka pakkuda oli. Kahjuks mitte sellist, mida otsisin. Selgitasin talle seda viisakalt ja tahtsin boksist lahkuda, kuid vanamees arvas, et tema tübeteikad käravad ka küll. Näitasin talle siis telefonist pilti ja küsisin, et kas tal sellist ka on. Vastas, et ei ole ja pakkus edasi teisi variante. Tänasin viisakalt ja ütlesin, et lähen vaatan mujalt ka ning astusin tema kuubikust välja … müügiguru oma kaupa pakkudes tihedalt kannul.

Kauplemine Kesk-Aasia bazaaril ja kuulus plov

Surfasime mööda bokse edasi, igaüks otsis oma. Kauplemise stiil bazaaril on Kesk-Aasiale omaselt emotsionaalne ja hingamisruumi vajava eestlase jaoks väljakutsuvalt intensiivne. Müüjad pakuvad oma kaupa korduvalt, kutsuvad oma boksi ja teevad omalt poolt kõik, et kundele midagigi ära müüa.
Seiklesime käsitööliste ja antiigi sektsioonis kokku ca. tunni jagu aega ning jõudsime selle ajaga esimesena kohatud vanema müügiguru boksist päris kaugele. Vahepeal istusime ja uudistasime, kuidas suures pajas kohalikku kulinaaria au ja uhkust – plovi valmistatakse.

Müügikoolituse teine moodul

Tõik, et olime tema boksist kaugel ja tegelesime vahepeal hoopis teiste teemadega ei häirinud vana müügiguru sugugi. Ta käis mulle väikeste vaheaegadega endiselt pinda ja pakkus tübeteikasid, mis mulle huvi ei pakkunud. Kutsus taas ja taas enda boksi ega teinud üldse välja sellest, et mul seda plaani enam ei olnud.
Ühel hetkel saime oma asjad aetud ja liikusime tagasi autoparklasse. Viimane boks, millest möödusime, kuulus meie vanale tuttavale müügigurule. Loomulikult oli ta seal, boksiuksed avali meid ootamas ning pakkus meile JÄLLE oma tübeteikasid ja muud nodi. Läksime viisakalt mööda ja istusime autosse. Tegime veel seltskonnas nalja, et on ikka visa vana, lihtsalt ei jäta järele ja kõik.

Müügikoolituse viimane moodul

Tasusime parkimise eest ja hakkasime välja sõitma, kui meid korraga peatati … peatajaks loomulikult vana müügiguru. Näpus olid tal tübeteikad ja linikud, mida ta meile müüa pakkus. Raputasime pead, misjärel vanamees ja meie sohver omavahel kohalikus keeles veel suhtlesid. Kõne lõpus vanamees ärritus ja tema viimased laused sohvrile tundusid olevat rahulolematud ja pahased. Sohver andis aga gaasi ja bazaar jäi me seljataha.

Tõlke olulisus ja müügiguru viimane ponnistus

Peagi tõlkis me sohver, kogu müügiprotsessi krooniks tõusnud viimase dialoogi tema ja müügiguru vahel, milles vanamees oli üritanud teada saada, kus on meie ööbimispaik Samarkandis. Ääremärkusena olgu mainitud, et linnadevaheline kaugus on ca. 50km. Ei tea küll kindlalt, kuid ei oleks imestanud, kui vanamees meile ka sinna järele oleks tulnud …
Sohver valetas vanamehele, et tema ei tea, kus me ööbime. Vanamees ei uskunud ilmselt sohvrit ja kostitas teda hulga verbaalsete pistodadega kohalikus keeles. Pärast viimati kirjeldatud intsidenti me Usbekistani esimüügiguru rohkem kohanud pole … vähemalt praeguseni. Kuid unustamatu müügikoolitus Usbekistanist jääb kuni elupäevade lõpuni meiega!

#reisidesjuhtubasju