Alex Imedemaal – Filipiinide Bulalo

Fotol maitsev Bulalo supp otse sündmuskohal

Ehe toidunuding

Kõige ehedama toidunaudingu pakkus Filipiinide reisil 2025 veebruaris Tagaytay linn. Sõber Timmi juhtimisel suundusime peatänavate turistilõksudest eemale kohalike poolt väga hinnatud “toidutänavale”, mis kusagil hämarate tänavate veidi kaugemas sopis asus. Toit, mida nautisime oli, veiselihast valmistatud, selgroost eraldunud luuüdist rammus ning mahe supp Bulalo, mis eestlase maitsemeele jaoks väga hästi toimis.

Sattumine Imedemaale

Oluliselt suuremat rolli mängis sel korral koht, kus õhtusöögil hea maitsta lasime. Ma ei osanud midagi erilist oodata, kui mööda hämarat ja mitte just kõige lubavamat treppi teisele korrusele tõusime. Ümber nurga pöörates jõudsime korraga justkui “Alice Imedemaal” teise maailma, kuid õnneks ilma füüsilise kukkumiseta. Emotsionaalses plaanis oli tegemist aga kindlasti vahva üllatusega ja Alice’i asemel oli seekord pigem Alex – mina. “Toidukorrus” oli pikk ning selle ühel küljel asusid kõrvuti ligi 15 erinevat rikkaliku toiduvalikuga söögikohta. Pikki korrust kulges söögikohtade ees laudade-pinkide rivi, kus palju kohalikke õhtusööki nautis.Timm teadis hästi, kelle juures süüa ning nii oli valik juba ette tehtud. Peagi jõudis me lauale aurav leem suures metallkausis, mille keskel selgrootükk koos selle ümber hulpivate lihatükkide ja rohelisega. Kauss pandi alusele, mille all süüdati efektselt tuli ja peale leeme kuumenemist oligi aeg sööma asuda.

Eristaatuses “amerikaanod”

Loomulikult olime kahekesi selle õhtu staarid, sest “amerikaanosid” sellises kohas liiga tihti ei nähta ja saime seetõttu ilmselt ka veidi erilisema kohtlemise ning tähelepanu osalisteks. Kogu see masinavärk toimus seal omas asiaatlikult lärmakas ja emotsionaalses võtmes ning toit oli tõepoolest väga maitsev. Leemes keenud selgrootüki luuüdine supp oli tummine ning autentne.

Väga autentne kogemus

Olgu lisaks mainitud, et peale dinnerit liikusime teist teed pidi tagasi auto juurde ning nägime kohaliku tava ühe osana tükeldatuna ka neid osi rümpadest, mis toidu valmistamiseks ei sobinud. Ei olnud esteetiliselt kuidagi nauditav pilt, kuid nii see elu seal lihtsalt käib. Kuid tegemist oli kohalikus mõistes kõige autentsema paigaga, kuhu ennelõunal värskelt tapetud loomad tuuakse, mis seejärel kohapeal tükeldatakse ning toiduvalmistajatele müüakse. Toidutänav ise asus rümpade mahalaadimise maapealse korruse kohal ning oli tõesti eriline – kogemus kokku oli ehe ja meeldejääv.