Filipiinide Kuldne Kukk ja Narisco

Fotol Narisco koos oma noore kukega

Kohalike rand

Panglaos on rand, mis mulle meeldib. See ei ole turistide jaoks puhtaks klantsitud, seal pole rannabaare, sillutatud kõnniteid, lamamistoole ega ka turiste. Tegemist avaliku rannaga, mida kasutavad enamasti kohalikud. Olen käinud siin korallriffide vahele ujumas ja snorgeldamas aastast 2018. Aja jooksul tutvusin perega, kes rannas kalda lähedal elab. Tihti jätsin ujumise ajaks oma telefoni ja võtmed perenaisele ning pärast ostsin nende pisikesest sari-sari poest külma pudeli vett. Perekond on parimas mõttes tavaline – mõned neist kalurid, kelle paadid veepiiril kinnitatud ja teised kolmerattaliste tsikkel-taksode juhid, kes uhkusega oma mukitud aparaate näitasid. Aastate jooksul õppisime üksteist omajagu tundma.

Mees kukega

2020. aastal märkasin peamaja taga istumas vanemat meest, kes hoidis hellalt oma süles kukke. Ta mitte lihtsalt ei hoidnud kukke käes – ta rääkis kukega, justkui sellele vaikset tarkust edasi andes. Olin läheduses ja tupsutasin meduuside poolt kõrvetada saanud nahka äädikaga. Äädikat palusin pereproualt – see toimis paremini kui mistahes kreem.
Vanamees kukega oli mind paar korda varem näinud ja seekord alustas ta vestlust. Rääkisime lainetest ja ujumisest. Sain teada, et ta oli näinud, kuidas ma mõnele kohalikule lapsele väikseid plastist mänguloomi kinkisin – osa väikesest projektist, mille mu tütar oli mulle usaldanud. Ehk aitaski just see vestluse alustamiseks jää murda.
Küsisin, kas tohin kukke puudutada ja sain selleks loa. Lind oli alguses kõhklev, aga ma sügasin õrnalt tema pead ja nokka. Aeglaselt vajusid ta silmad rahulolust kinni. Sain teada, et kukk oli vaid 10 kuud vana ja vanamees valmistas teda ette ning treenis kukke, et vormida temast oma järgmine meister.

Kuke kingitus

Vanamehe nimi oli Narisco, ta oli hallipäine, naeratav ja rahulik. Narisco näitas mulle, kuidas ta igal hommikul kukke treenis. Ta asetas kuke maapinnale ja hoides linnul sabast, lasi sellel paigal joosta ja pinnast kraapida. Ta näitas mulle ka punast pehme otsaga poksikeppi, millega ta kuke reflekse ja ründeleigutusi treenis.
Seejärel osutas Narisco juhuslikult kolmele lähedalasuvale majale. “Minu viimane meister võitis need,” ütles ta.
Ma olin jahmunud, lausa sõnatu! Selline raha kihlveo eest? Mõistsin, et see polnud lihtsalt ajaviide, vaid elatis. Olin seda varem telekast näinud kohalikes baarides: üleriigilisi kukevõitlusülekandeid, kus rahvahulgad karjusid ja lehvitasid 1000-peesoseid rahatähti. Korraga sain hoops enam aru sellest, miks kukevõitlus Filipiinidel nii populaarne on. Kinni seotud ja võitluseks kasvatatavaid kukkesid leiab hulgakaupa nii linnade kui ka külade kõige ootamatutes nurgatagustes.

Sobiv või sobimatu … sõltub …

Tänasin Nariscot selle eest, et ta rääkis nii avatult teemal, mida paljud eurooplased (k.a. mina) sobimatuks ja vastuoluliseks peavad. Tema jutust õhkus hool ja armastus oma kukkede vastu, samuti uhkus ning tänutunne selle traditsiooni ning lindude suunas, mis oli aidanud tal üles ehitada oma elu ning rajada kodu.
Mõni aasta pärast pandeemiat kuulsin, et tal oli insult. Narisco lahkus meie hulgast 2024. aastal.
Tegin temast portreefoto, ühe vähestest korralikest fotodest, mis temast üldse tehtud oli. Kinkisin selle tema lastele ja lastelastele. Mõistsin, et see tähendas neile väga palju. Samuti mulle.

Loo autor: Timm Rannu