Fotol Tuuli Kams (nüüdne Pesur) ja Tommi Benjamin Pesur (endiselt Pesur 🙂 )
2019. aasta juulis toimus TripAnimalsi Irka ning Madise juhtimisel seiklus Šveitsi mägedes.
Seiklus algas
Mina olin seltskonnas kõige väiksema vastupidavusega ning juba esimese päeva mõnus tõus viis mu seljakoti hoopis mu tolleaegse poiss-sõbra Tommi selga. Siiski oli iga päeva eneseületus mõnus seiklus. Vaated, seltskond ning matk olid seda pingutust kahtlemata väärt – pelgalt nende tõttu oli matk üliäge. Ent ometi kujunes see matk minu ja Tommi jaoks veel hoopis olulisema ning erilisema tähtsusega teekonnaks.
Hirmutav algus ja imeline lõppakord
Kolmas matkapäev oli minu jaoks kõige väsitavam ning ka hirmsam. Minust, kes ma tõeliselt kõrgust kardan, käis hommikul tõusu vaadates hirmujudin läbi. Peale mägioru, külma-külma jõe ning vahepeal isegi lõputuna näiva vahemaa läbimist, jõudsime imeliste vaadeteni. Seda hetke meenutades ütleb Tommi, et nende vaadete avanedes teadis ta, et see koht jääb meie jaoks eriliseks. Peagi jõudsime allamäge kõndides meie hubase öömajani. Pärast dušši ning päevasündmuste meenutamist oli mul tahtmine jalad seinale visata ning õhtusööki oodata. Tommi seevastu arvas, et võiksime veel väikesele jalutuskäigule minna. No hästi siis!
Võtsime veel väikse tõusu ja meie ette laotus imeline org koos mäetippude panoraamiga meie ümber. See oli tõeliselt ilus vaatepilt! Nii ilus, et me ei märganud isegi ühtegi pilti teha. Me vaid istusime ja ahmisime seda kõike endasse. Mõni hetk hiljem, peale Tommi südamlikke sõnu ja pisaraid ning minu “Jah, muidugi”, asetas Tommi mulle sõrmuse sõrme.
Meie elu olulisim seiklus
Nüüd, kolm aastat hiljem, oleme abielus ning kahe pisikese tütre vanemad. Me ei suuda ära oodata aega, mil saan oma tütredki sinna tagasi viia ja näidata neilegi paika, kus nende isal oli süda saapasääres ning nende ema ütles oma elu kõige õnnelikuma “jah-i”.
Tuuli Pesur
